Emakeel

See laul on kirjutatud ajal, kui üks mu väga hea sõber Meelis Muusikakeskkoolist abiellus. Ega mul rahaliste vahendite puuduse tõttu midagi eriti kinkida polnud võimalikki, aga selle laulu me Riinaga Muusikamaja saalis, kus toimus pulmapidu, ette laulsime.

Sellel üritusel juhtus veel üks tore seik, meie Riinaga olime ühed omamoodi pidutsejad, kes keset suurt pidu (umbes kella ühe- kahe ajal öösel) veidi ära väsisime ja kuna juba peo alguses tavaliselt endile selgeks tegime, kus oleks võimalik puhkuseks sõba silmale saada, siis nendes tugitoolides me ka veidi puhkasime. Ärkasime kella kuue ajal, nagu plaanisimegi. See on alati väga tore aeg, sest ülejäänud seltskond pole siis veel magama saanudki ja võid kuulda väga väsinud inimeste pajatusi. Sel ilusal kevadhommikul oli meid ülevad neli.

Üks kevadine pajatus oli meil neljakesi selline: Millegipärast rääkisime me, mina-Riina-Elar-Raul ühel hommikuseks väsinud ajaks veidi tavatul teemal, et kellega me võiksime abielluda. Ma enam ei mäleta, mida teised rääkisid, abiellunud polnud meist veel keegi, aga kui Elar küsis, et kellega siis Sina, Siiri, kavatsed abielluda, siis pärast väga lühikest mõtlemist ütlesin, et mina kavatsen abielluda Indiaanlasega (ma armastasin lapsepõlves indiaanijutte ja -filme), siis tekkis väike segadusseaetud vaikus, sest keegi nagu ei osanud selle peale midagi kosta, kuni Elar ütles väga kindlal, otsuselejõudnud moel, et

kuule Siiri..., aga võta Raul. Raul on vana, kogenud indiaanlane!!!

Nojah, Oli ju jällegi kevad ja tõenäoliselt oligi see selline aeg, kus vabadust ( ka sõna ja mõttevabadust) tuli uksest ja aknast.

Me olime Riinaga mõlemad väga eestimeelsed/eestikeelsed ja ootasime juba oma vanavanematest ja vanematest lähtuvalt väga seda „uut eesti aega”.

Ja me tundsime tõepoolest, et vat nüüd on igal pool kevad