Valmimise lugu

Mis pani neid laule looma

Need laulud on sündinud 20 aasta jooksul ja tegelikult on nende sündimine tugevalt seotud minu lapse- ning noorpõlvega. Mis omakorda jälle tähendab, et see kõik, mis siinolevate laulude lõppudesse on kirjutatud, on omamoodi minu LAULUPÄEVIK. Mitte ükski laul pole sündinud LIHTSALT, vaid ikka mingi tugevama sisemise ja emotsionaalse mõjutuse tõttu: kui ma leidsin mingil hetkel vajaliku teksti või midagi, mis mind tugevalt kõnetas.

Mind ja mu laulude sündi on mõjutanud nii olud kui ka need inimesed, kellega koos ma tol ajal elasin ja tegutsesin: Lapsepõlves kõige rohkem mu elu maal vanaema ja vanaisa juures ja noorpõlves Otsakoolis. Enne laulude juurde asumist tahan sissejuhatuseks rääkida oludest, kust ma tulen ja mis mu laulude põhialuseks said.

Erinevalt mu isast, kes oli pärit jõukast talust, oli minu ema pärit väga vaesest perest. Sinna oli sündinud 11 last, kellest kaksikud surid ja järele jäi 9 last. Nende isa, minu emapoolne vanaisa suri II Ilmasõja ajal tõenäoliselt kopsupõletikku. Ma ei ole teda kunagi näinud, küll aga saanud palju aimu, mis range inimene ta oli. Vanaisa võttis oma naiselt, minu emapoolselt vanaemalt, oma surivoodil lubaduse, et ta kõik lapsed koolitaks nii hästi, kui vähegi võimalik.

Nad elasid ühes Peipsiäärses eesti külas, vene külade lõpus, kus majad on siiani küllaltki üksteise otsas hunnikus, venelastel rohkemgi, neil on ka võimalikult teeäärsed majad, pinkide ja teejoomistega maja ees tee ääres. Eestlastel on majad suuremate eesõuedega tee poole.

Kuna maad seal väga palju polnud, siis tegeldi seal rohkem kalastuse ja köögivilja kasvatusega, ehk siis peamiselt kasvatati sibulaid ja kurke, mida minu ajal põhiliselt realiseeriti Leningradi turgudel Kõik mu emapoolsed sugulased ja isaema poolsed sugulased on pärit sealt külast. Ainuke, kes oli täieliselt ja pikkade juurtega Kodavere kihelkonnast, oli mu isapoolne vanaisa.

Minu üks vanaemadest, isaema, abiellus sealt külast järgmisesse külla, kus oli rohkem maad ja mis oli rohkem ka nagu hajaküla. Nii palju kui ma olen ise nii tema kui ka vanaisa (isaisa siis) jutust aru saanud, siis ta tuli sinna rohkem selle pärast, et see oli küla üks viimasemaid maju, teistest inimestest kaugemal ja seal oli palju loomi. Mu vanaema armastas loomi, tol ajal tundus mulle , et armastas neid rohkem kui mu vanaisa ennast. Võibolla see ainult tundus nii.

Ma ise sündisin küll hoopis ühes mereäärses väikelinnas, kuhu me isa töö tõttu kolisime. Mu ema sai oma vaesuse tõttu minna linna kooli, ehk siis Tartu Ülikooli, alles siis, kui oli endale vähemasti linnale sobilikud jalanõud ja riided külakooli õpetajana töötades välja teeninud. Ja see kõik juhtus lõpuks juba sel ajal, kui mina olin sündinud.

Kuna ema käis Tartus ülikoolis, siis elasin ma lapsepõlves peamiselt maal vanavanematega. Õnneks oli suure osa sellest ajast mu kaaslaseks ka mu tädipoeg Meelis, kes oli mitte ainult et sama vana kui mina, vaid ka PEAAEGU samasugune allumatu ja isepäine. Vanavanemate sõna me siiski kuulasime, ma arvan, et suurest hirmust vanaisa ees, kes oli kõva käe ja kõva häälega mees, kui me ta oma pättustega vihale ajasime. Me ikkagi armastasime teda ja pidasime temast väga palju.

Mu vanavanemad olid tublid ja tõsiusklikud luterlased. Ja seetõttu sundisid nad ka meid igasugusele põllu- ja heinatööle, hiljem ka Leningradi turule kurke müüma. See kõik oli heal töökasvatuslikul eesmärgil, tahaks ma muidugi loota.