Helise noorusest, jõulukell!
Henrik Visnapuu
Helise noorusest, jõulukell! Lumised kuused saatvad saani. Lõhnav lambavill langeb maani. Helise, jõulukell, heledalt: kill!
Isa põlvede vahel on koht, ohutum kõigist maailma paigust. Saanilauad veel lõhnavad vaigust, lumelaul saadab jalast kaht.
Lauluna eel on hingede aur, altariesisel kumavad tuled. Kuuskedel lendleksid nagu inglisuled, koori päält kostab: „Jumala’ Au!“
Õhtul siin täna kui Jumalaaid ja kui kõik lõpeb, on kuidagi kahju. Ema, mis palavalt kodus võtab ahjust, see on pruunikas lõhnav sai.
Mu lapsepõlves oli külmad ja lumerohked talved. Ma ei usu, et ainult seetõttu, et me hilisemas eas oma lapsepõlveaega ilustame. See kõik oli täpselt nagu mingites vanades raamatutes, et kui vee pange vöörusesse jätsid, siis hommikuks oli paks jääkoorik peal.
Mu vanaisa oli nooruses ratsaväelane ja ühtlasi ”1. Eesti ajal” ka Tartu Ratsaväe rügemendis, see tähendas, et meil olid ka hobused, täpsemalt 2 hobust. Üks neist oli päris meie oma, selle oli vanaisa ”kämblinud” mustlastelt, kes aastaid iga suve alguses tulid suurte vankritega meie külla jõe äärde ”suvitama”.
See oli tugev tööhobune ja tema nimi oli nagu mustlaste hobustel tihtipeale, MIRA. Ja teine, kel nimeks ESKO, oli meil kahepeale meie hea sõbra metsavahiga, kes nõukogude-ajal meile meie maad, mis selleaja võim meilt ära oli võtnud, jälle teistpidi ”kasutamiseks tagasi laenutas” ja mida me rõõmsalt (lapsed mitte niiväga rõõmsalt) ka kasutasime. Ametlikult olid need siis metskonna maad.
See hobune aga tööd küll teha ei viitsinud, ta oli selline helehall, tumehallide laikudega pikakoivaline ratsahobune, kellega vanaisa aegajalt harva ratsutamas käis ja kes oli nõus küll olema vankri, troska, ree ja saani ees, aga kindlasti mitte põllul ja näiteks adra ees.
Ühesõnaga, tulles tagasi sinna, kus olid külmad ja lumerohked talved… kuna mu vanavanemad olid luterlased ja isegi nõukogude võim ei saanud kusagil kaugel külas neid selles keelata, siis pidasime ka lihavõtteid ja jõule nagu paljud teisedki eestlased ikka salaja pidasid.
Ja see oli jõuluaeg, juba kolmandat korda ütlen, et külm ja lumerohke nagu muinasjutus ning vanavanemad otsustasid jõuluõhtul saaniga ja meiega, see tähendab lastega (mina ja tädipoeg), kirikusse minna.
Meie Kodavere kihelkonna kirik asus meie talust umbes 13 km kaugusel. Talvel läheb siin Eestimaal vara pimedaks ja kirikusse sõitsime ka tunnikese või nii, enamuse ajast siis pimedas. Aga see oli vast vägev sõit!! Läksime Eskoga, rakmetes aisakellad ja meie olime mattunud suurte saanitekkide ja lambanahkade alla. Ja kuna autosid oli tol ajal vähe, millega kiirust võrrelda, siis tundus, et kihutasime tuulekiirul.
Kohale jõudes oli kirik paksult rahvast täis ning, nagu kütmata maakirikutes ikka, kõik oli hingeaurust udune. Orel mängis, mis meile mõlemile hirmsasti meeldis, lauldi palju, luteri koraale ja isegi lastel oli nii ülev, põnev ja salapärane…
Rohkem ma sellest jõuluõhtust ei mäleta muud, kui et koju jõudes võttis vanaema suurest ahjust välja lambaliha ning ahjukartulid ja -kaalikad ning pani ahju nende asemele karamellõunad.
Siis lugesime luuletusi ja käis mingi imelik jõuluvana, kellel EI olnud punast mantlit, vaid tundus, et ta oli laenanud mu vanaisa vana lambanahkse kasuka ning ma sain oma elu esimese päris nuku ning ahjust tulid peale õunte ka kaneelikuklid.
See kõik meenus mulle selgelt siis, kui ma leidsin Henrik Visnapuu teksti ”Helise noorusest Jõulukell”, mis tõi mulle meelde, et olin ise selle kunagi kõik läbi teinud. See on imelik, kuidas me mäletame mingeid mälestusi: lõhnadest, valgusest, kargusest, soojusest…