Ilus oled, isamaa

Me olime sõber Riinaga erinevate õpingute ajal suhteliselt vaesed ja selle laulu sünni ajal elasime me püsivama elamise puudumisel nn Vanalinna kunstimajas Uuel tänaval. Tundsime endid küllaltki kodututena, aga samas ei kaotanud ka oma rõõmsat meelt.

Kui hilisõhtul oma toimetustelt tagasi Kunstimajja saime, keetsime rohelist teed piimaga ja kodutuse leevenduseks lugesime teineteisele ette ”Bullerby lapsi”.

Kunstimaja saalis oli ka pianiino.

Aasta oli umbes 1985, oli maikuu, aknad olid lahti ja nagu kirjandusteosest: kardinad lehvisid kerges tuules. Mina mängisin klaverit ja saali tungis mitte ainult kevadelõhna, vaid juba sel ajal oli tunda ka nö ”Vabaduse hõngu”.

Mul tuli tahtmine selleks puhuks mingi laul luua, küsimus oli, et kust saada sõnu, mida tol ajal (siis oli veel väga Nõukogude aeg) oli lubatud seoses vabadusega üldse kasutada.

Tuhnisime Riinaga Kunstimaja kappides ja ainuke, mis tundus reaalselt kasutatav olevat, oli mingist vanast koorilaulikust Mihkel Veske ”Mingem üles mägedele” ehk siis nüüdseks ”Ilus oled Isamaa”. Kuna see oli Nõukogude ajal trükitud ja kasutatud, siis oli see muidugi lubatud. Ma arvan, et tegelesin selle loomisega poole ööni, kuni mõlemad Riinaga seda kõva häälega ka korduvalt ja korduvalt laulsime.

Lõpetuseks ütles Riina, et see vist on küll ainus minu laul, mis sobiks laulupeole…

Ja nii juhtuski, küll alles aastal 2019, aga selleks asjaks oli üks VHK muusikaõpetajatest selle laulu noodi Kunstimaja kappe koristades ka uuesti üles leidnud ja ühtlasi minu mälu sellega värskendanud. Varem polnudki see võimalik, sest noot oli minu jaoks kadunud nagu nii mõnedki teised noodid.

Ma ei tea, kas oma piinlikkuseks või mis, aga pean tunnistama, et veel aasta tagasi ei teadnud ma õigupoolest, mida ja kui palju ma üldse laule kirjutanud olin.