Karupüksid

Ühislooming
Karupüksid, kindad ja müts,
suusasokid villased,
reheahi, toas on nii soe,
hernesupp ja väljas pakane.
Taevas madal, nina nohus,
püksisäär on porist märg.
Peatub tervisel, mis ohus ühtelugu jutujärg.
Plekist purke pilla-palla laiali on rohus maas,
tule tali luma alla mata kallis kodumaa.
Kuniks jätkub nappi päeva,
seniks liug saab õige pikk,
katsub rammu musta mäega
teksapüksi tagumik.
Olgu külm kui tahes kange,
olgu huule servas vill
pelgab tulla lumahange
kimbutama mind batsill.
Õhtul nõmmeliiva teega,
segan pärnaõie mee,
viimne viirus kuuma veega organismist põgeneb.
Kui veel vaikselt udujuttu
vestab sängiserval paps,
magusasti unuttu
suigub roosapõskne laps.

Olin saabunud lõpuks Otsakooli, ja sellest tahaksin ma küll veidi rohkem rääkida, sest see laul on otseselt seotud selle sõpruskonnaga, kes meil seal kohe tekkis.

Juba sisseastumisel tolleaegsesse estraadiosakonda olin jõudnud esineda kiiresti päris hea aplombiga. Vastuvõtu komisjon oli päris vägev: Valter Ojakäär, Margus Kappel, kellest sai minu üks eriala õpetaja (pärast lisandus veel klassikalise hariduse kinnistamiseks Renate Goznaja), Uno Naissoo, kellest sai minu esimene kompositsiooni õpetaja, Tõnu Naissoo, kellest sai minu Otsakooli ja üldse viimane kompositsiooni õpetaja, Uno Loop, Heidi Tamme ja hulk sel ajal tulevase RockHotelli tegijaid nagu Heigo Mirka ja mõned senise Ruja mängijad, aga mina teadsin neid niikuinii vaid nägupidi teleka vahendusel (enamus nooremaid ei tea nendest nimedest tõenäoliselt midagi).

Lühidalt, olles esitanud portsu omi tolleaegseid laule, ise lauldes ja mängides klaverit, mänginud Joplini Ragtime’e näiteks, esinenud mõne algelise ja minu meelest mannetu improvisatsiooniga, järgnes nii-öelda intervjuu, kus komisjoni liikmed esitasid igasuguseid asjassepuutuvaid küsimusi.

Kui ka see üritus oli juba mõnda aega kestnud, siis tahtsid Valter Ojakäär ja Uno Naissoo lõpetuseks teada, kas mul oleks nimetada ka mõnda lemmik-jazzmuusikut ja/või sedasorti muusikat viljelevaid ansambleid ning artiste. Olgu siinkohal öeldud, et kuna ma olin sel ajal ikkagi päris tõesti saabunud pealinna külast ja väikelinnast, ehk siis kõnekeeli ”maalt ja hobustega”, ja muidu ka igati tuhm selles osas, siis polnud mul need jazz-lemmikute nimed päris lõdvalt nimetamiseks käes.

Pärast mõnda aega kestnud kimbatust ja palavikulist mälus otsingut suutsin ma esineda sellise lausega: „Tegelikult meeldib mulle ABBA rohkem kui Boney M” (need olid tolleaegsed nö diskobändid ja neil polnud jazzi või muu taolisega, kuhu ma sisse astusin, mitte kõige vähematki pistmist…) (minu mittevabandav vabandus on, et ma olin 14 aastat vana). Ma arvasin, et auväärt komisjon kukub naerust oma toolidelt maha. Nad muidugi väga pingutasid, et tõsiseks jääda, aga seda pingutust ei saatnud suurem edu… AGA igatahes sisse ma sain.

Ja siis formeerus mõningatest sissesaanutest päris kiiresti ühendus, millest sai sõpruskond ja mõned „bändid”: Luudade Lend, Kiigelaulukuuik ja Modern Fox. Mul jäi ühest artiklist, mida lugesin muidugi hilisemal ajal iseäranis selgelt meelde üks Marju Lepajõe mõte, mis kõlas umbes nõnda, et õppimine pole kunagi olnud ja loodetavasti ka pole, stressivaba lahe ja lõbus tegelus, see on alati olnud pingutus ja peakski nii jääma, aga et toredaks ja lahedaks teeb selle õpinguaja hoopis see keskkond, kus õpime, ehk siis kaaslased ja õpetajad. Ja nii see kõik ka oli:

Juba esimesel koolipäeval tekkis mu kõrvale, minuga ühte koolipinki üks Riina-nimeline tüdruk, kes oli väga julge ja sõnakas (erinevalt tolleaegsest minust) ja tegi mulle ettepaneku, et hakkaksimegi nüüd üldainete tundide ajal ühes pingis istuma (kuna me olime põhikoolist tulnud, siis oli vaja lisaks muusikale ka oma üldine hariduseasi lahendada: eesti keel ja kirjandus, matemaatika, ajalugu, füüsika/keemia ja muu).

Esimene meie kooli suurem üritus oli Suusalaager Lõuna-Eestis, Lüllemäel. Peale suusatamise oli ette nähtud ka kultuuriõhtu, ehk siis igasugused etteasted. Meie otsustasime oma vastloodud sõpruskonnaga, et teeme ühe põhiliselt kitarrisaatega mitmehäälse talvelaulu. Igatahes mind pandi laulu heliloomingulist poolt täitma, ma isegi ei tea miks, ma polnud selleks ajaks veel eriti midagi märkimisväärset loonud, aga võibolla ma ikka kaaslastele midagi mängisin ja laulsin ka omi laule ette.

Teine küsimus oli head laulusõnad. Ja nii me siis kuue-seitsmekesi kogunesime ühte suuremasse klassiruumi ja hakkasime sissejuhatuseks lihtsalt talvesõnu mõtlema, mis võiksid lõppkokkuvõttes ka omavahel riimuda.

Laul tuli väga äge, mis me siis väga ägedalt ka ette kandsime. Panime laulule nimeks refrääni algusesõnad „Karupüksid“.

Kui ma aga eelmise sajandi lõpus tahtsin uitmõttena seda noodiraamatut ja plaati teha (mis jäi katki, sest mul puudus raha ja tõsine huvi. Minu huvi piirdus tol ajal laulude kirjutamisega, mitte järgnevatele põlvedele jäädvustamisega), siis ilmnes, et laulu sõnad on kadunud kõik. Koos meenutades meenusid ainult refrääni sõnad. Ja nii ma tellisin uued salmisõnad poeedilt Villu Kangur.

Kuna sõnad vajasid uue luule ja riimi pärast ka uut salmiviisi, siis saigi laul vana refrääni- ja uue salmiviisiga tehtud. Vanu salmisõnu ei mäletanud õieti enam keegi, domineerima jäi vaid siiski mõte, et see pole ikka see…

Kui ma olin selle praeguse Noodiraamatu ja plaadi valmis teinud, siis ilmus ei-tea-kust välja ka kortsunud paberileht vanade sõnadega ja siinkohal tahan need siia kirjutada, sest see saab siis olema see ainus koht, kus nad äramärkimist leiavad. See oli tõeline ja spontaanne kollektiivlooming, mis sai valmis suure naeru ja nalja saatel

 1. Salm
Dressipüksid, dressipluus
Kelgunöör nii kollane
Käpikud ja müts nii uus
Kampsun jälle villane
 Kuused taga kuused ees
Kelgurong on alla teel
Lumemees ja muidumees
Segapudru lume sees
 2. Salm
Liugleb õrnalt lumetorm
Suuski kokku all on kolm
Kuidas juhtus lugu see
Oled lihtsalt uimane
 Helbekesed tasased
Potsatavad õlale
Ongi aeg, me koduteel
Muidu läheb liiale.

Aga väga loominguline aeg oli tõepoolest.