Mängutuba
Leelo Tungal
Kümme korda, sada korda teeme mängutuba korda. Klotsid, kuubid, totsikud kõik saab kokku otsitud. Karud kappi nukud tuttu laps viib oma käega ruttu, siiligi viib sängi ta, nüüd on ruumi mängida.
Nüüd võib nobe ehitaja põrandale teha maja, kuubikutest, klotsidest, tööd ja vaeva trotsides.
Pliiatsite, karbikaante abil hiigel suure maantee üle vaiba tegime... Kõik, näe lõime segi me!
Teeme jälle toa nüüd korda, kümme korda, sada korda. Teeme jälle toa nüüd korda, kümme korda, sada korda, kümme korda, sada korda, kümme korda, sada korda.
Minu koolipäev algkoolis nägi välja selline: Tulin kella kahe paiku koolist ja esimene asi, mida pidin ALATI nõndaviisi ja enamvähem selles järjekorras tegema, oli kiire klaveriharjutamine - ma harjutasin ka nimelt igaks juhuks ette… s.t. näiteks, kui õpetaja oli andnud ülesandeks pool lehekülge mingist palast pähe õppida, siis ma harjutasin terve lehekülje pähe, aga ette mängisin õpetajale ikka vaevalt selle poole koos virisemisega, et ei jäänud pähe ja ei jõudnud nagu ka –pärast harjutamist toimus veel kiirem põhikooli õppimine ja seejärel meie vabaajaline põhiosa: tubade koristamine, ja märjalt. Me elasime nimelt väga tolmuses linnas.
Ma siis tigedalt koristasin ühe tunnikese ning seejärel tulid mulle külla mu sõbrad ja klassikaaslased, et mängida…. Ja siis me mängisime, väga energiliselt. Tuba nägi välja pärast seda jälle kohutav, tolmurulle küll polnud, aga kõik oli mõistagi pilla-palla.
Kuna ma seda segadust üksi ära koristada nüüd küll ei soovinud, siis tegin jõulise ettepaneku, millest polnud võimalik keelduda, et koristame koos. Me jõudsime napilt sellega valmis, kui juba saabus koolist ema ja ajas selle ”bande”, nagu ta meid kutsus, õue mängima. Muidu oleksime saanud ju veelgi tubasemalt mängida ja seejärel jälle ka koristada.