Ma kodus istuda ei saa
Jelena Aleksandrovna Blaginina
Ma kodus istuda ei saa, kui väljas sajab, sajab lund, sajab lund. Mul meeldib käia valge maa, las teised näevad näevad und, näevad und.
Ma lustin õues lumega, tee äärde kerkib, kerkib hang, kerkib hang. Jõe poole astun rõõmuga käes pälkav, pälkav plekist pang, plekist pang.
Seal kaugel kaigub karge hõik, mets vaikselt, vaikselt pragiseb, pragiseb. Teeb traavi värskes lumes võik ja regi nagiseb. Ma kodus istuda ei saa!
Laul räägib tegelikult ajast, mil ma käisin veel algkoolis ja elasin mereäärses väikelinnas.
Mulle on meeldinud talv, varasügis ja hiliskevad ka, suvi ei ole mulle aastaajana kunagi meeldinud, mulle meeldis vaid pikk koolivaheaeg. Nagu talvest rääkides on kogu aeg öeldud, olid need külmad talved ja lund võrreldes praeguste oludega ikka väga palju. Ja kodus istuda tõepoolest ei saanud ja lund sadas sagedasti ja korraga palju.
Nädalavahetustel sadas tihtipeale lund nii, et ei saanud isegi lihtsate vahenditega prügiämbrit välja viia. Nädala sees oli seda ka, aga siis oli vaja ju koolis käia, klaverit harjutada ja polnud aega selliseid pisiasju tähele panna, et näiteks hanged olid nii suured, et pidid nagu lumesahk mäest üles kooli minema. Õnneks oli kool kõigest viie minuti kaugusel.
Aga pea kõik õhtud me kelgutasime otse maja ees oleval mäel end ribadeks, nii et karupükstel rippusid jääpurikad. Nädalavahetustel me suusatasime. Meie linnakesest 5 km kaugusel oli üks ürgorg. Selline, et sinna jõudes ei sõitnud mäest üles, vaid sissejuhatuseks kohe alla, siis alles üles ja jälle alla.
Need laulusõnad, et kodus istuda ei saa ja hiljem ka laul tervikuna ise on praegusel ajal tekitanud minus mingi motoorse rahutuse, et nüüd on kiirelt vaja tegutseda, kuhugi minna, isegi koristada või midagi. Ja et selle asjaga on kiire.