Miks mõned lapsed on kõhnad

Ma ei usu, et ma ennast oleksin tegelikult sellise küsimusega vaevanud, et miks küll mõned lapsed kõhnad on. Tegelikult ei olnud eriti kõhnu lapsi ka tol ajal mitte. Ma arvan, et see on ilmne kirjanduslik liialdus. Aga miks see laul mind kõnetas, oli hoopis see, et selles meie maakodu köögis olid väga head lõhnad ja see oli TÕESTI üks mõnus köök.

Meie peres oli heal toidul väga suur tähtsus, sest vanaema nooruses oli nende pere kokk vene külast ja ka ta ise oli PEAAEGU sealt ja seetõttu oli ka meil palju erinevaid vene sööke, lisaks sellele, et me veetsime paljud suvepäevad Leningradi turul kurke müües ja seal õppisime tundma paljusid vene sööke. Minu sünnipäeval oli näiteks alati hunnik pisikesi pärmipannkooke suure hunniku kalamarja ja hapukoorega. Juures oli ka venelastel nii tavapärane hapukurk meega.

Ja oli veel üks minu jaoks nii omapärane komme, mida ma ei kohanud kusagil meie erinevates külades ega ka kusagil mujal Eestis, võibolla olin ma liiga vähe ringi käinud, aga veelgi tõenäolisem oli, et see komme oligi täieliselt venekülast: Mu vanaema oli hoolimata sellest, et ta rahvarohkest naaberkülast abielu abil põgenes, väga sotsiaalne ja väga külalislahke. Külalisi liikus meie majast mööda päeva jooksul täitsa mitu ja iga kord jooksis vanaema sauna juurest, kus oli meie suveköök, suurde majja oma pearätikut ja põlle, mida tal oli kümneid ja kümneid, vahetama. Külaliste auks muidugi.

Sauna juurest seetõttu, et suvisel ajal ei tohtinud keegi meist lastest päeval suurde majja minna. Kui ainult oli vaja midagi olulist võtta. Tegelikult teised ka ei käinud. See oli puhas, palkmaja tõttu jahe ja seal ei tohtinud olla mitte ainsamatki kärbest, sääskedest rääkimata - ja ei olnud ka.

Suvel elati saunas. Leilisaunana oli meil vene saun (on siiani), Seal oli kaks ruumi, oli leiliruum ja suveköök. Ja suviti ka söödi saunas.

Meie vanaema oli suur teejooja, hommikul-lõunaajal-õhtul. Algul oli meil elektriline samovar, mis asendas vana söega samovari. Selle uue elektrisamovari katki minnes keetis ta teed lõpuks tavalise kannuga, mis oli tema jaoks tohutu langemine. Me pidime talle alati Leningradist head teed tooma, need olid suured pakid suurelehelist musta teed, kus paki peal olid elevandid. Tee jaoks tõime me kõrvalasuvast Juhanse talust (mis oli mu vanaisa venna talu) pangedega head, tee jaoks pehmet vett, mis oli sobivam kui meie endi kaevu oma (see oli liiga lubjane). Sealt tõime me ka juuste pesemise vee.

Ma räägin ikkagi selleaegsest teetseremooniast, kui meil veel samovar oli, see on ikka nii ehe. Teekannu ennast pesti korralikult ja nühiti hoolega ning pandi mütsina samovari otsa. Tee-tseremoonia ise, mis kordus päevas vähemasti 3 korda, nägi välja selline, et kuum vesi valati ekstrakti kannu, lasti vajaliku aja tõmmata ja valati suurtesse teetassidesse, siis valas vanaema tee sealt tassist alustassile, pani põske kas endi keedetud spetsiaalset teesuhkrut (see maitses nagu lehmakomm) või kiiretel aegadel, ja kui polnud võimalik ise keeta, poest ostetud tükisuhkrut, siis võttis alustassi ühte kätte sõrmede otsa, olles nagu šeff ettekandja ja hakkas alustassilt suure lurinaga teed jooma.

Tee oli alati väga kange. Ja kogu toiming kuidagi omal kombel pühalik, aga meid lapsi ajas naerma. Kuni selle hetkeni, kui me ise teed jooma hakkasime, samuti nagu meie vanaema. Enam me seda ei tee, sest praegu ei ole seda aega ega me ei oska ka seda meile antud aega sedavõrd hinnata.

Suvistest söökidest, mis meie köögi nii mõnusaks tegi, on see, mis oli tervel külal: suviti söödi ikka põhiliselt kala. Eriti rääbist. Küll soolatult, värskelt praetult, kuivatatult, marineeritult ja suitsutatult. Ja ahvenat ning latikat ja vahel harva isegi angerjat. Haugi oli meie perel harvem, sest see oli nii luine, aga see ei tähenda, et seda sealkandis teistes taludes ei söödud.

Vat seda ma mõtlesin lauluga ”miks mõned lapsed on kõhnad”