Mis kõik juhtub ja ei juhtu

Mina olin minu enda õnneks, aga kõikide tuttavates laste vanemate õnnetuseks, selline laps, kellega kogu aeg juhtus. Midagi juhtus. Ma polnud pahatahtlik, aga võibolla oma liigutustes, liikumistes ja ettevõtmistes natuke räpakas. Minu tädipoeg oli õnneks peaaegu samasugune, vähemalt ei kippunud ta mind kritiseerima ega etteheiteid tegema.

Suvevaheajal maal olles sulgesid küla laste vanemad heal meelel omad uksed, kui meid külavahel nähti. Isegi meie armastatud range vanaisa oli heinateo ajal pisut ettevaatlik, kui ta meid hoiatas, et praegu on küll kuiv ja väga kuum ilm, kuid varsti läheb vihmale. Meil aga heinamaal oli väga ilus hein, just niidetud ja kuivamas. Lõime terved need paar päeva ”loogu lahti” (keerasime ja kuivatasime heina). Järgmisel päeval tuli hein saatudesse panna, veidi seista lasta ja sellest järgmisel päeval saadud hobusega heinaküüni, heinalakka ja laka alla vedada. Ja nii toimuski.

Pärast enneolematut rassimist olid kõik pereliikmed, vanaema, vanaisa, ema, isa, tädi, tädimees ja muidugi meie, ehk siis mina koos tädipoeg Meelisega, kogu jõudu pingutades saanud saadud valmis, et need järgmisel päeval ära vedada. Vanaisa aga kartis, et hein sai liiga vähe kuivada, seetõttu tehti saadud kerged ja õhulised, et päeva teise poole kuivaks ja siis järgmisel päeval saaks vedada. Nüüd, kui saadud kuivasid heinamaal, kõrged ja kohevad, hoiataski meid vanaisa, et sel aastal saatude otsas hüpata ei tohi, siis hüppaksime heina kinni ja hein ei saaks järelkuivada. Me suhtusime asjasse täie tõsidusega, saime kõigest aru ja lubasime vanaisale pühalikult, et ei korralda mingit jama.

Siiski ei suutnud me päris vastu panna ja läksime heinamaale lihtsalt jalutama ja veidi vaatlema ilusaid kohevad saatusid – meie endi tublit tööd. Ja seda teist osa sellest ma täpselt ei teagi, kuidas me ikkagi sinna saatude otsa saime, alguses ettevaatlikult, sest hein tahtis ju veel veidi kuivada, aga pärastpoole pisut julgemalt... no ja siis hakkasime hüppama nagu me ikka seda varemalt teinud olime. No jah, ja siis me hüppasime ja liikusime teiste saatude peale ja jälle hüppasime, nii et saadud said lõpuks tõesti pisut madalamaks, et mitte öelda et täitsa madalad võrreldes sellega, millised nad enne olid olnud.

Hetkel oli vanaisa põllul ja ei pannud seda kõike muidugi tähele ka siis, kui koju lõunale jõudis. Me sõime köögis ja kõik näis ilma suurema tülita sujuvat, kui Meelis (ei tea, mis hädapärast) pärast lõunasööki püsti tõusis ja kõigi tähelepanu heinamaale juhtis, ise kõva häälega mõtiskledes, et ei tea küll miks need saadud tänavu nii eriti madalad on… Ja siis ... vanaisa tõusis ja vaatas aknast välja ning lajatas täie jõuga rusikaga laulale, et need ”pasatskid” ikka ei suutnud eemale hoida.

See oli märguandeks meile, kes me hoobilt akna kaudu välja põgenesime. Enne hilisõhtut koju tagasi ei julgenud tulla. Me lootsime, et juhtub ime ja vanaisa on maha rahunenud. Ime juhtuski ja vanaisa, kellel selg oli hakanud valutama, hoopis magas. On ju veel võimalus pärast lakka ja küüni panekut heinad hästi õrnalt sinna pakkida ja hoopis seal MITTE hüpata. Hea, et me selle julge ettepanekuga ise lagedale ei tulnud, sellest oleks vaid järgmine pagendus sündinud.

Aga hoolimata sellest, et meiega kogu aeg midagi juhtus, jäime ikkagi ka pärast lapsepõlve ellu ja vähemasti mina olen jäänudki pigem riskialtiks ja mõnes mõttes ikka ime ootajaks. Sest ehkki ise kogu aeg ju pingutad, siiski loodad, et kõige selle pingutuse krooniks kroonitakse sind ka veel mõne väikese imega.