Mis tore asi on plank

Ott Arder
Mis tore asi on plank,
sellelt saab informatsiooni!
Kui juhtub olema kriiti,
ka ise võib vedada jooni.
Plank ütleb, kes parajasti
kellegi meelest on loll.
Seni on kõik veel nii hästi,
kui ise (just) pole see loll.
Mõnede nimede vahel
ilutseb süda ja pluss.
Plangul kaua veel püsivad sõnad,
mis sinna on kraapinud puss.
Ega ma ütle, et ise
ma plangule joonistaks lilli.
Need salmid, näe, kirjutasin
ja oma nime VOLLI!

Praeguseks ajaks on Plangu olemasolu ja tähendus vist täiesti kadunud. Minu enda pojad ei tea, mida see tegelikult tähendas.On tõsi, et plank on üks tore asi. Sealt saigi informatsiooni ja sinna sai ka jätta informatsiooni. Maal, meie külades, selliseid toredaid asju polnud, seal polnud ka nii palju informatsiooni, mida jätta või mida saada. Seal olid rohkem plangud, mida oleks hädasti olnud vaja värvida ehk siis ajada seda Tom Sawyeri asja: Kes küll tahaks värvida…

Aga meie linnakeses oli tõesti palju planke ja huvitavat informatsiooni oli ka. Hea oli teada, kes parajasti kellega käis, sest paari nädala pärast käis üks pooltest näiteks juba kellegi teisega. Tuli olla tähelepanelik, kui tahtsid ajaga kaasas käia ja täpselt teada, et kuidas lood nüüd on.

Plangul oli südameid, plusse, kahtlustavaid miinuseid, parajat sõimu, kellegi meelest oli alati keegi loll ja järgmisel nädalal kättemaksuks vastupidi, ja pooduid oli ka, ei tea küll miks. Võibolla keegi kirjandushuviline tahtis plangul meenutada ”Aarete saart”. Südamed olid tavaliselt kriidiga seest roosaks värvitud, nii oli kaugele näha, kuidas ja kellega asjad on.

„Tõsielu“ oli ka, need olid siis paberkirjakeste ja rõhknaeltega planku vajutatud: Seal võis olla keegi, kes saabus meie linnakesse lühiajaliselt tööle või oli tülli läinud oma naise või mehega. Need kõik tahtsid üürida korterit. Tavaliselt kööktuba ja ahjuküttega, see oli palju odavam.

Või taheti tööd, hooajalist. Sügisene õunte ja köögivilja koristus. Keegi tahtis uut korstent või remontida vannituba. Oma lastele matemaatika õpetajat või lihtsalt vanemat tädi, kes väikseid lapsi hoiaks. Ka me ise saime nõnda minu vennale hoidja, kes hoidis mu venda kuni kooliminekuni. Lasteaias ta ei käinud. Mina ise ka ei käinud, mõnikord vaid ”külalisesinejana”, kui mu hoidja oli pikemalt haige ja siis organiseeris ema ka kellegi lasteaeda fotografeerima, et ma seal tõesti ka viibisin. Nõukogude lapsed pidid ju kõik võimalusel ikkagi lasteaias käima.