Talvemeeleolu
Mats Traat
On marraskil meeled Ja katkenud keeled ning laotuses vaikinud kellade kumin. Mis kõneleb päike, mis sädeleb lumi, õrnvalgena, vaiksena teele.
Too põhjamaa igatsus kirkusest, särast, mis sündinud talveöö pimedas süles, ei lase sind lahti, ei anna sind ära, vaid kihutab tagant ja kutsub sind üles.
Me olime oma tädipojaga tihti talvised koolivaheajad maal. Ja sellest korrast, millest see laul räägib, on väga meeles, et kui muidu olid talved lihtsalt külmad ja kõik kohad laste jaoks silmini või isegi üle pea lund täis, siis sel päeval oli küll väga palju rohkem kui erakordselt külm.
Kõik, kogu loodus ja isegi päike olid täiesti krampi tardunud nagu mõnes nõia-muinasjutus. Ehkki oli erakordselt pimestav päikesepaisteline ilm, kus lumi sätendas nii, et ei saanud silmi lahti, siis arvan tänaseni, et päike siiski seisis mõnda aega paigal ja tõega mittekuimidagi ei toimunud. Nagu mingil impressionistlikul maalil, kus sa külmud purikaks paljalt pilti vaadates: tuuletu ja vaikne, polnud ei kedagi ega midagi, keegi ega miski ei liikunud ega isegi ei liigutanud.
Ja siis äkki kostis meieni Kodavere kiriku kell, ja mingi püha tõttu lõi ta veel ja veel. Kirik oli meist 13 km kaugusel ja me polnud ei varem ega ole ka hiljem kiriku kellasid meieni ulatuvalt kuulnud. Ja me kuulsime nende kaja ka veel siis, kui hakkas pimenema.
No lihtsalt vägev!!