Valged uksed

Ott Arder

Valged uksed me magamistoas
on läbipaistmatud.
Aga uned on värvilised,
värvilised ja mõistmatud.
Ega ükski meist koguaeg maga?
koguaeg lihtsalt pole und!
Aga unenäoukse taga,
ootab keegi meid iga tund.

Ehkki see on rohkem nagu unelaul, siis selle tekkimine on seotud jällegi mu varase lapsepõlvega. Ja hoopiski Jaaniõhtuga, mis magamist üldsegi ette ei näinud. Aga nägi ette rahvalikku laulmist, tantsimist, valtserit ja kuna kõik mu mitu onu mängisid kõiki külas saadaolevaid pille, eriti akordioni, siis meenutab see laul õhtut külas, heinamaa peal, suure jaanitulega.

Ja kõik need onud ja ka mõni tädi mängisid akordione, kitarri ja midagi nagu oli veel. Sellest ajast suhtusin ma akordionisse kui millessegi, mis ei ole tõsiseltvõetav pill, vaid justkui ”peopill”. Selle rumala arusaama kummutas mul teisme-eas üks Otsakooli sisseastunud poiss Raivo, kes mängis seda pilli jumalikult.

See sundis mind oma mõtlemises korrektuure tegema ja kui me seda plaati tegema hakkasime, siis ma tahtsin, et ta seal mängiks sedasama pilli ja veel teisigi, mida ta mängib veel palju paremini.